Eesti Energia eesmärk teel süsinikuneutraalse keemiatööstuseni on oma tootmisseadmetest süsinikuheitmed kinni püüda ja need mõneks uueks tooteks töödelda. Koos Tallinna Tehnikaülikooliga oleme tuvastanud süsiniku püüdmiseks kaks kõige perspektiivikamat tehnoloogiat: amiinprotsess ja hapnikus põletamise protsess.

Kuidas töötab amiinprotsess?

Amiinprotsess on üks kahest süsiniku püüdmise tehnoloogiast, mis võiks Enefiti* tehastele sobida.

Pürolüüsi käigus eraldatakse põlevkivist, vanarehvidest ja prügiplastidest õli, mida kasutatakse keemiatööstuse toorainena. Õlitootmise kõrvalsaadusena tekib ka orgaanikat sisaldav tahke aine ehk poolkoks. Poolkoksist toodetakse omakorda energiat, mis hoiab pürolüüsi protsessi käimas. Kui energiat jääb üle, suunatakse see elektritootmisse. Elektritootmise käigus tekkivaid suitsugaase ei juhita enam korstnasse, vaid neist võetakse amiinprotsessi abil CO₂ välja.

Amiin on ammoniaagist tuletatud aine, mis on tavaliselt vedelas olekus ning seob just CO₂. Suitsugaasid ning amiinid juhitakse ühisesse anumasse, kus amiinid seovad suitsugaasides sisalduva CO₂ enda sisse. Enne seda puhastatakse suitsugaasid niiskusest ja tahketest osakestest. Pärast amiinprotsessi lastakse puhastatud gaasid atmosfääri.

Süsinikku täis amiinvedelik juhitakse uude anumasse, kus toimub vastupidine protsess. Vedeliku soojendamisel eraldub CO₂ juba peaaegu puhta gaasina. See viiakse edasi kõrgema rõhu alla ning ladestatakse või suunatakse uutesse protsessidesse.

Amiinvedelik juhitakse aga tagasi protsessi algusesse, kus see on valmis uuesti CO₂ siduma.

Enefiti tehnoloogia eripära seisneb selles, et pürolüüs kasutab ära kogu tooraine. Käesoleval juhul siis põlevkivi, peagi lisanduvad sellele ka rehvihake ning prügiplastid.

Kuidas töötab hapnikus põletamise protsess?

Hapnikus põletamise tehnoloogias muudetakse tingimusi katlas endas, et põlemisel tekkiv CO₂ kinni püüda.

Tavapäraselt toimub põlemine õhu keskkonnas. Õhk koosneb 21% hapnikust ja 78% lämmastikust. Ülejääva 1% moodustavad erinevad ained. Õhus olev hapnik reageerib kütuses oleva süsinikuga, mille tulemusel tekivad CO₂ ja vesi ning protsessi käigus eraldub soojust.

Õhus olev lämmastikumolekul on aga inertne ehk ei reageeri teiste ainetega. Seetõttu läbib lämmastik põlemisprotsessi ilma olekut muutmata. Tekib olukord, kus nii enne kui ka pärast põlemist on enamik gaasist lämmastik, mis protsessist osa ei võta.

Hapnikus põletamise puhul eraldatakse lämmastik õhust, seega osaleb põlemisel ainult hapnik. Nii tekib peaaegu puhas CO₂ voog. Tekkinud süsinik puhastatakse veest ja tahketest osakestest, viiakse kõrgema rõhu alla ning suunatakse edasi uutesse protsessidesse.