Põlevkivitööstuse 100 aastat pildis

12.09.2016

100 aastat tagasi algas Kohtla-Järvel Eesti põlevkivi kaevandamine tööstuslikul eesmärgil. Pakume vaatamiseks fotosid sellest, mis on sajandi jooksul põlevkivi kaevandamises ja töötlemises muutunud.

Kui Esimese maailmasõja puhkedes katkes kivi- ja pruunsöe sissevedu Inglismaalt ja Saksamaalt Peterburi, asuti uurima Eestimaa põlevkivi võimalusi kütteainena. 1916. aastal toodi tänase Kohtla-Järve alal maapõuest välja esimesed koormatäied põlevkivi, mis saadeti uuringuteks Peterburi. Katsetused näitasid, et Eesti põlevkivil on perspektiivi nii küttematerjalina kui ka keemiatööstuse toorainena. See teadmine pani aluse põlevkivitööstuse väljakujunemisele.

Kaevandamise algusaastatel töötati maa all kangi ja kiiluga ning ööpäevas väljati umbes 20 tonni põlevkivi. Tänapäeval, kui enamik töid tehakse masinate abil, tuuakse näiteks Estonia kaevanduses ööpäevas välja keskmiselt 30 000 tonni põlevkivi.

Põlevkivi kaevandamine Käva kaevanduses 1928. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja Estonia kaevanduses tänapäeval (foto: Karel Kravik).

Ka karjäärides olid kaevandamise algusaastail töötaja abilisteks kirka, labidas ja puukastiga käru. Täna teevad põhitöö ära võimsad mäemasinaid. Üks selliseid on Narva karjääris kasutatav ligi 2000 tonni kaaluv Aidu Pääsuke, mille kopa maht on 15 m3 ehk u 150 suurt aiakärutäit.

Pinnase koorimine Käva karjääris 1925. aastal (allikas: Põlevkivimuueum) ja Narva karjääris tänapäeval.

Kui kaevandamise algusaastatel tehti tööd, müts peas ja särk seljas, siis tänapäeval peab kaevur maa alla minnes kandma kiivrit, kaitseriietust ja tugevdatud ninaotsaga jalanõusid. Kaasa tuleb võtta kaevurilamp ja päästetorbik ning sõltuvalt töö iseloomust on vaja kanda kaitsekindaid, prille, tolmumaski ja kõrvatroppe- või klappe. Isikukaitsevahendid on ette nähtud ka kaevanduste külastajatele.

Töö mütsiga ja särgiväel Kukruse kaevanduses 1920. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ning kiivri ja ohutusriietusega Estonia kaevanduses tänapäeval (foto: Karel Kravik).

Maa alla minekuks on aegade jooksul kasutatud erinevaid liikumisviise. Vanad kaevandused ei olnud sügavad, neisse laskuti ja töökohtadele liiguti jalgsi. Uuemates ja sügavamates kaevandustes (Tammiku, Estonia) hakati kasutama liftilaadset kongtõstet. Tänapäeval viib nii kaevureid kui ka kaevanduste külastajaid maa alla sõitjate veoks kohandatud furgoonauto. Hoopis omalaadne liikumisvahend oli aga köistee, mida kasutati Ahtme kaevanduses ja mõne aasta eest suletud Viru kaevanduses.

Töötajate transportimise viisid Viru kaevanduse näitel – spetsiaalne vagonett 1980. aastatest ja 1995. aastal selle välja vahetanud köistee.

Maa-alune maailm on põnev. Eesti suurima, Estonia kaevanduse pindala on aastatega kasvanud Tallinna linna suuruseks ning kasutatavaid teid on seal üle 100 km. Käikudes aitavad orienteeruda ja ohutult liikuda teeviidad ja liiklusmärgid.

Viru kaevanduses liiklemiseks kasutatud raudteetransport 1980. aastatest ja näide suunaviitadest Estonia kaevanduses tänapäeval.

Põlevkivi veetakse nüüd maa all mööda lintkonveiereid. Aegade jooksul on ainuüksi Estonia kaevanduse maa-alused konveierid kasvanud ligi 40 km pikkuseks. Algusaastail kasutati põlevkivi transpordiks aga käsivintse ja -kärusid ning vagonette, mida vedasid hobused.

Põlevkivi vedu Kukruse allmaakaevanduses 1928. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja Estonia kaevanduses 2016. aastal.

Põlevkivi kütteväärtuse suurendamiseks seda rikastatakse ehk eraldatakse sellest paekivi. Sajandi eest toimus protsess konveieri lindi ääres ja valdavalt naiste käsitööna. Nüüdsel ajal on töö mehhaniseeritud ja toimub rikastusvabrikus. Rikastamisest üle jäävale aherainele leitakse üha enam rakendust näiteks ehitusel.

Kaevanduse Käva-2 sorteerimissõlm 1949. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja Estonia kaevanduse rikastusvabrik 2016. aastal.

Rikastatud kaubapõlevkivi jõuab kaevandusest tarbijateni mööda raudteed. Põlevkivitoodangu kasv on tekitanud vajaduse kümneid kordi pikemate rongide järele kui algusaastatel. Eesti Energia kaevandused saadavad praegu päevas välja 300–400 vagunitäit põlevkivi.

Põlevkivi vedu auruveduriga Kütte-Jõu karjääris 1936. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja Estonia kaevanduses 2016. aastal.

Kogu oma värvika ajaloo on põlevkivitööstus andnud otseselt või kaudselt tööd kümnetele tuhandetele inimestele ning kaevandamisega seotud ameteid on auga põlvest põlve edasi kantud. Ida-Virumaal leiab tänaseni nn dünastiaid, kus kaevanduses töötavad õlg õla kõrval vanemad ja lapsed, vennad, noored pereisad ja nende äiad.

Kaevurid Eestimaa Õlikonsortsiumi põlevkivilaos 1938. aastal. Vasakult kolmandana on pildil Jaan Lüüde, kelle pojapoeg Andre Lüüde (paremal fotol) töötab praegu Narva karjääris mäetööde tehnoloogina.

Põlevkivitööstuse algusaastatel oli täiesti tavaline näha naisi maa all rügamas – nad olid minöörid, lükkasid põlevkivivaguneid, sorteerisid põlevkivi. 1950. aastate alguses keelustati naiste töö maa all ära. Uuesti sai õrnem sugu loa maa all töötamiseks umbes pool sajandit hiljem. Tänapäeval on naised põlevkivitööstuses hõivatud küll paljudes ametites, kuid enamasti siiski mitte maa all.

Esimesed naiskaevurid Melanie Einist ja Olga Järvessaar 1945. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja Estonia kaevanduse rikastusvabriku juhtpuldioperaator Nina Shchepina 2016. aastal.

Kaevandustes ja karjäärides leidub põnevaid ameteid, üks omanäolisemaid neist on markšeideri ehk mäetööstusliku mõõdistamise spetsialisti oma. Algselt pidid markšeiderid koostama maatükkide plaane ja kaarte, nüüd aga on nende ülesanne valida mäetööde kõige ratsionaalsemad ja efektiivsemad arenguskeemid, anda kätte täpsed suunad, fikseerida kaevandatud mahud ning seista hea maavaravaru säästliku kasutamise eest.

Insener Veldvebel Kukruse allmaakaevanduses käigu kõrgust mõõtmas 1928. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja markšeider Oksana Kolipova Narva karjääris mõõdistustöid tegemas 2016 aastal.

Ajaloos on põlevkivi kasutatud esmalt õli, siis majapidamisgaasi tootmiseks. Elektrienergia tootmine sellest sai valdavaks 1950. aastatel. Elektrijaamade korstnatest väljuv must suits oli aastakümnete eest märk põlevkivitööstuse õitsemisest. Tänapäeval on põlevkivi töötlemise eelduseks aga minimaalsed keskkonnamõjud. Ka Narva elektrijaamades on tänu filtritele õhuheitmed kordades vähenenud.

Balti elektrijaama korstnad 1970. aastatel ja tänapäeval.

Põlevkivitööstus ei saa ilma teadustööta. Juba 1930. aastatel käisid kõigi viie maailmajao teadlased Eestis õlikivi ümbertöötamise tarkust hankimas. Praegu on Eesti Energial piisavalt põlevkivialast oskusteavet ja pikaajalist kogemust, et nõustada näiteks Jordaania valitsust riikliku põlevkivitööstuse ülesehitamisel. Meie oskusteave põhineb efektiivsel ja keskkonnasäästlikul Enefit-tehnoloogial, mis võimaldab põlevkivist kätte saada 80% selle energiast.

Õlivabrikute laboratoorium Kohtla-Järvel 1937. aastal (allikas: Põlevkivimuuseum) ja Eesti Energia Õlitööstuse laboratoorium tänapäeval.

Kui ajaloos on olnud perioode, mil endised tööstusalad hüljati, siis nüüd toimub põlevkivi kaevandamisega paralleelselt ja selle lõppedes kaevandusalade korrastamine. Need saavad endale uue elu kas metsamaana, puhkealana või muul otstarbel. Tänaseks on endistele kaevandusaladele istutatud u 14 000 hektarit metsa.

Vasakul näide sellest, milline oleks kaevandusala siis, kui seda ei korrastataks. Paremal vaade Aidu karjääri korrastatud alale.

Pikk ajalugu näitab, et põlevkivitööstus on muutuvate oludega edukalt kohanev ja ajaga kaasas käiv tööstusharu. Tänapäeval töötleme Eesti olulisimat maavara energiaks efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt kui kunagi varem ning pikaajaline põlevkivi kaevandamise ja töötlemise kogemus on andnud eestlastele teadmised, mis on hinnatud põlevkiviriikides üle maailma.

Loe põlevkivitööstuse ajaloo kohta pikemalt raamatust "Kukersiit ja konnatahvel. Meie energia lugu".