Mäemehe meenutused: kaevandus on aastate jooksul korraliku arengu läbi teinud

09.05.2016

Tänavu juunis möödub põlevkivi kaevandamise algusest 100 aastat. Vestlesime sel puhul Eesti ja maailma suurimas põlevkivikaevanduses ühe kõige kauem töötanud mäemehe Aleksandr Roboneniga, kes meenutas oma 45 tööaastat kaevanduses.

Üle 30 aasta Estonia kaevanduses maa all töötanud Aleksandri tänane tööpäev möödub maa peal – viimased kümmekond aastat on Aleksandr pidanud Estonia kaevanduses remondilukksepa ametit. „Minu tänane töö on nagu töö ikka – olen nüüd juba pensionil ja saan teha montaažitöökojas vajalikke toimetusi. Aga varasem kaevuri töö maa all oli praegusega võrreldes siiski väga prestiižne – eks sellepärast tulid päris paljud siia tööle ka,“ selgitab Aleksandr ja lisab, et nii tema isa kui ka mõlemad vennad töötasid omal ajal samuti kaevanduses.

Tallinna Polütehnilise Instituudi (tänane TTÜ) mäeteadusosakonna lõpetanud Aleksandr suundus pärast sõjaväge 1971. aastal Sompa kaevandusse, kus töötas varem ka tema isa. Siis aga kaevandus suleti ja mäemehed viidi üle Estonia kaevandusse, mille maa-alune pindala on tänaseks võrreldav Tallinna linnaga. „Eks see olegi minu „kodukaevandus“ – elasin varem vanematega kaevanduspiirkonna lähistel ja nüüd elab ka minu pere siin,“ räägib Aleksandr. „Tulin esmalt tööle lukksepana, aga sattusin kokku toonase kaevandusdirektori Väino Viilupiga, kes kutsus mind kui tol ajal tugeva kehaehitusega meest läbindusse tööle – ja nii ma läksingi!“ meenutab ta aastaid läbindus- ehk ettevalmistööde meeskonnas, kes aitas rajada juurdepääsu kaevandatavasse alasse töörinde loomiseks, tuulutamiseks, inimeste liikumiseks, veoseadmete ja vajalike kommunikatsioonide paigutamiseks. Erinevalt pere senisest eelistustest on Aleksandri kaks tütart ja lapselaps valinud teistsugused elukutsed kui kaevuriameti ning töötavad äri- ja haridusvaldkonnas – mehe sõnul on ka see tore, sest igaüks peabki oma tee leidma.

Erinev nagu taevas ja maa

30 aastat läbinduses töötanud Aleksandr tõdeb, et aastate jooksul on kaevanduses ja tööstuses toimunud mitmeid muutusi. Tänast kaevandust on aga varasemaga tema sõnul lausa keeruline võrrelda, sest vahepeal toimunud areng on sedavõrd suur. „Esiteks on töö igas mõttes palju lihtsamaks läinud. Kui võrrelda läbindust enne ja nüüd, siis see on erinev nagu taevas ja maa. Varem tegime kõike käsitsi, pingutasime kogu füüsilise jõuga ning meie peamisteks töövahenditeks olid puur ja labidas. Täna on aga meil palju häid masinaid ning tehnoloogia üldse on vahepeal nii palju muutunud,“ selgitab Aleksandr. „Ma pole enam tükk aega maa all käinud ja arvan, et kui peaksin seal midagi tegema hakkama, siis lihtsalt seisaksin ja imestaksin, et mis kõik seal nüüd on.“

Üle 30 aasta Estonia kaevanduses maa all töötanud Aleksandr Roboneni tänane tööpäev möödub maa peal – viimased kümmekond aastat on Aleksandr pidanud Estonia kaevanduses remondilukksepa ametit.

Aleksandr mainib, et ka ohutuse osas on normid ja nõuded varasemaga võrreldes oluliselt karmistunud. „Eks varem ka muidugi järgiti ja jälgiti ohutut käitumist, aga täna tehakse seda oluliselt rohkem – ja see on ka häid tulemusi näidanud. See on tunda juba kas või sellest, et meile jõuab nüüd juhtide kaudu oluliselt rohkem ohutusalast infot.“ Seoses ohutusega toob Aleksandr välja ka tööriietuse, mis on aastate jooksul korralikult muutunud. „Lisaks kaitsefunktsioonile näitab meie ühtne tööriietus ka ettevõttepoolset hoolimist. Ja endal on ka hea olla – kui vanasti käisime kaevanduses üsna habraste kaitseriietega, vahel aga lausa teksade või karusnahksete mantlitega, siis nüüd on meil ilusad ja tugevast kangast kvaliteetsed rõivad, mida on ka hea vaadata,“ rõõmustab Aleksandr.

Korraliku muutuse oli nii töötajate veol töökohta kui ka põlevkivi tarnimisesse tõi 2005. aastal loodud maa-alune autoliiklus. „Enne seda sõitsime maa alla töötajatele mõeldud maa-aluse rongiga ja tarnisime põlevkivi vagonettidega, nüüd aga on mäemeestel maa all liikumiseks mugavad Mercedese bussid ja põlevkivi transporditakse maa alt välja efektiivsete konveieritega,“ räägib Aleksandr muutustest.

Elus peab rõõmu ka olema

Kuigi Aleksandri sõnul oli põlevkivitööstuses töötamine juba tema noorusajal väga prestiižne, ei ole mäemehe elu tema jaoks ainult tõsine olnud. „Kaevanduses töötamine on olnud huvitav juba seetõttu, et siin sattusid kokku väga toredad inimesed – kogu brigaad koosnes põnevatest tegelastest. Kindlasti on positiivne ka see, et oleme saanud elada materiaalses mõttes normaalselt – kui tulin tööle, sain keskmise 120-rublase palga asemel 400 rubla ja see oli suur asi,“ rõhutab ta. „Kuna meie peamine sõpruskond oli omavahel enamasti kaevanduses töötamise kaudu seotud, osalesime koos ka noortele mõeldud üritustel ja tantsuõhtutel. Eks praegugi toimub palju põnevaid üritusi, aga kuna vanust on rohkem ja energiat vähem, siis ma ise nendel enam nii palju ei osale,“ naerab Aleksandr.

Põlevkivi sajanda aastapäeva puhul soovib Aleksandr ka oma kolleegidele öelda, et elus saab kõigega hakkama, kui suhtuda asjadesse positiivselt. „Ja kui ümberringi on palju positiivseid inimesi, siis ei saagi ju raske olla,“ usub ta. See tõde kehtib tema sõnul lisaks kaevandusele ka teistes eluvaldkondades.

Tänavu juunis möödub 100 aastat hetkest, mil alustati Eesti alal põlevkivi kaevandamist ja selle energeetilise potentsiaali uurimist. Vaata lähemalt, kuidas tähistame põlevkivi juubeliaastat ja missugustest ettevõtmistest saad koos pere ja sõpradega osa võtta.